Tiiu Kammiste juubelinäitus

Räägitakse, et vanad inimesed muutuvad taas lasteks koos sellele kaasnevaga, jonnakus ja sõnakuulmatus nende hulgas. Just jonnakus ajendas mind selle näitusega välja tulema.

Kes ma siis olen? Olen inglise keele õpetajast pensionär Tiiu Kammiste, kelle huviobjektiks sattus kunagi olema fotokaamera. Kunagi lapsepõlves, täpsemalt kümnenda sünnipäeva puhul, kinkis isa mulle kaamera LJUBITEL. Oma esimesed fotod tegin just selle aparaadiga ja nii aparaat ise kui ka pildid on siiani alles.

Möödusid aastad ja ellu tulid tähtsamad ja aeganõudvamad asjad. Pealegi, abikaasa oli oma töö kõrvalt kirglik pildistaja. Siis juhtus, et Hobby Hall saatis mingi tellimusega koos kingituseks fotoka, seebikarbi, nagu seda võiks ausalt kutsuda. Proovisin kätt ja silma ning kui filmi ilmutada viisin, küsiti, mis aparaat see on, millega ma pildistan. Kui siis ette näitasin, ei uskunud fotolabori mees oma silmi, sest pildid olid tema meelest väga head… ja kaamera…Tol ajal olid asjalikud pildistajad ammu digikaamerale üle läinud.

Tasapisi tegin ikka pilte edasi, kuni ühel päeval avastasin Facebooki. See avastus nõudis uusi väljaminekuid- tuli osta digikaamera. Esimene neist oli pisike Pentax, patareidega, siis Canon compact, patareidega…Fuji – ikka patareidega. Rõõm vaheldus pettumusega: nüüd oli võimalik pilte üles laadida, jagada neid teistega, samas jäi nii mõnigi hetk kaamerasse võtmata, sest patareid said tühjaks. Ostsin akuga Canoni ja kasutasin poja Nikonit. Nüüd on mul Canon, Sony… kasutan neid vaheldumisi, olenevalt sellest kuhu lähen ja mida pildistada tahan.

2014.a. tegin esimese julge sammu ja panin kokku pildialbumi ning pöörasin selle näituseks tollase Haapsalu Kuke Galerii seinal. Mind toetas Eesti Kultuurikapital, kes on ka käesoleva näituse toetajaks. 

Avastasin, et Haapsalus on fotoklubi ja muidugi astusin ma klubi liikmeks, olin mitu aastat juhatuseski. Ei teagi täpselt, mitu minu pilti on osalenud erinevatel näitustel, sest klubil on aastanäitused, erinäitused Matsalu Filmifestivali raames, näitused klubi liikmete eestvedamisel, jne.

Olen jõudumööda püüdnud jäädvustada Haapsalus toimuvaid üritusi. Võiks öelda, et kõiki suveüritusi ja palju muudki. Tänu pildistamisele olen hakanud lugu pidama jazzist, sest olen jäädvustanud kõik Haapsalu jazziklubi kontserdid.

Kaheksakümmend (80) on number, mis kutsub elu
rahulikumalt võtma. Usun, et rahunengi, kui käesolev näitus, mis kajastab
ainult väikest osa mind huvitavatest objektidest, seinalt maha saab.

Head vaatamist !