Kaia Kullamaa isiknäitus “Suveöö unenägu”

Suveöö unenägu

Kevade saabudes sündis Primavera. Edasi ajendas mind soov proovida maalida suures formaadis. Ma pole seda varem teinud.
Ei mõelnud eriti.
Kõigepealt tulid värvid.
Roheline ja kollane. Punane. Sinine. Mingi veider luitunud triibustik… Kuna mul seekord ei olnud mingit kindlapiirilist teadvustatud ideed, mis mu tegevust oleks juhtinud, siis otsustasin lasta neil värvidel endal mulle edasiseks suunad kätte näidata.
Värvid, millest te tahate jutustada?
Vaatasin seda suurt Sinist ja olin nõutu. Mida ma temaga küll edasi peale hakkan?
Ja siis hakkasid juhtnöörid tulema. Unes, une eel ja virgudes. Nad kõnetasid mind : Maa ja Õhk, Tuli ja Vesi. Ja Eeter. Ilmusid Tuhandenäoline sõber ja Tähetolm. Suveöö unenägu soovis jäädvustamist. Luitunud triibustiku vahelt hakkasid mind ühel õhtul äkki piiluma Külalise silmad. Joonistasin need nähtavaks. Siis vihjas ta, et tahab vurre ka ja kõrvu. Ja tiibu. Ja et tal on teised tiivad veel, aga teistsugused ja nii ikka väikeste sammudega vaikselt edasi. Külaline mängis minuga päevad ja ööd peitust, nii unedes kui ilmsi. Näost on näha, et see pakkus talle lõbu. Ta andis ka teada, et ta ei taha ennast liiga täpselt ja täielikult näidata ja et ta on nagu on, ei mingeid äraseletamisi.
Tühjust ja vaikust kuulatades ilmutas end mulle Eeter.
Unenägudes kogetud muljete jäädvustamine mistahes vormis on mulle alati huvi pakkunud.
Siin on minu seekordne katse seda teha.

Kaia Kullamaa