Näitus “Ruum kahele”

Näitus „Ruum kahele“ Haapsalu Kunstikooli hoovigaleriis võtab kokku kahe eesti klaasikunstniku Peeter Rudaš’i ja Mare Saare viimaste aastate loomingulise protsessi tulemused, kus, töötades koos Laugu klaasikojas Saaremaal, kindlasti ollakse vastamisi üksteist mõjutanud, jäädes siiski kindlaks oma käekirjale ning uskumustele.

Laugu klaasikoda Saaremaal on külastajaile avatud olnud juba 25 aastat, seda alates 1995. aastast, mil Peeter Rudaš loomevabaduse otsinguil selle rajas. Suvekodu õuele ehitatud väiksesse hoonesse mahuvad klaasisulatus- ja lõõmutusahi, trummelahi ja paar lihvimispinki, lisaks klaasseintega galerii. Töö Laugu klaasikojas toimub suviti ning on seetõttu äärmiselt kontsentreeritud ka ajalises mõttes.

Peeter Rudaš’i loomingus on oluline osa klaasist kuumalt vormitud ja valatud skulptuursetel teostel. Tehnika ja töövõtete mängulisus ja spontaansus sobivad kunstniku töömeetodite ja eesmärkidega suurepäraselt ning tulemuseks on näiliselt justkui liikuvad ja iga sekund muutuvad, oma vabadusega võluvad vormid ja värvide pillerkaar, mis ühtlasi annavad võimaluse mängida nüansseeritud või kontrastsete üleminekutega.

 „Loodus on minu peamine inspiratsiooniallikas,“ on Peeter Rudaš ütelnud. Lisades siia ka ulmeliste ning maaväliste nähtuste osa, saamegi ehk pildi kunstniku mõttemaailmadest.

Mõlema kunstniku inspiratsiooni allikana on oluline roll olnud ka rändamistel. Nii näiteks on Peeter Rudaš loonud sarja vaasivorme teemal „Murano“, mis põhineb tööreisil Veneetsiasse 2018. aastal, kust ammutatud tehniliste ja visuaalsete võtete sümbioosis on sündinud kuuma klaasi mosaiiktehnikas värvirohked teosed.

Fotodel („modell“ Peeter Rudaš; autor Mare Saare) näeb näitusekülastaja klaasi kuumtöötlemise protsessi elemente, rõhutatud on äärmist keskendumisvajadust kuumale hõõguvale klaasile, millelt vaid hetkeks tähelepanu hajumine võib resultaadi nullida. Puhudes  klaasi on nähtav esmane hõõguv kera, mille oranžidesse toonidesse ainult eelnev kogemus ning kasutuselolevate värviliste klaaspurude tootjafirma värvitabel selgust toovad. See on hetkeline palang, millele järgneb vaatlemine, arupidamine ja vältimatu külmtöötlus. Ja alles seejärel lõplik nimetamine, äratundmine.

Peeter Rudaš (s. 1942 Tallinnas) on töötanud tehases Tarbeklaas kahel perioodil: 1959 – 1962 mustrilihvijana, seejärel 1970 – 1978, pärast Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi lõpetamist klaasikunsti erialal eksperimentaalgraveerija, kunstniku ja klaasipuhujana. Ta  on tuntud unikaalteoste loojana, kuid jõudis kujundada ka mitmeid Tarbeklaasi toodangusse kuulunud esemeid. Üks tema tuntumaid töid Tarbeklaasis oli joogikomplekt “Alfa”. Alates 1977. kuni 2018. aastani oli Peeter Rudaš üks hinnatumaid joonistuskateedri õppejõude tänases Eesti Kunstiakadeemias. Tegelnud nii klaasi külm- kui kuumtöötlusega, rajas ta 1995. aastal oma loominguliste ideede teostamiseks Laugu klaasikoja. Ta on osalenud arvukatel näitustel nii kodu- kui välismaal, samuti rahvusvahelistel sümpoosionitel.

Mare Saare’t tuntakse peamiselt tema habraste lilli meenutavate objektide järgi. Samas on tema mustale klaasile graveeritud detailid äärmiselt tundlikud ja pealiskaudsel vaatlemisel pea hoomamatud Teemad on filosoofilised, abstraktse väljenduslaadiga tööde vaatlejale jäetakse ruumi oma arusaamade kujundamiseks.

Heili Sõrmus on kunagi kirjutanud (Sirp 27. 03. 2015): „Need teosed on justkui elus ja jääb tunne, et kunstnik on kinni püüdnud sekundi pulbitsevast protsessist. Taiesed ei mõju niisiis millenagi, mis on valmis. See on justkui mäslev mateeria maailma tekkimise ajast – miski, millel on kõige olemasoleva potentsiaal, ehmatav sisemine elujõud“.

Mare Saare Jaapani-vaimustus väljendub ennekõike wabi-sabi põhimõtet järgivates elementides, kus puudub algus ja lõpp ning oluline on ajatu ringkäigu, kadumise ja uue tekkimise lõpmatuse printsiip, kus hääbumine ei ole vastuolus ilu ja väärtuslikkusega.

Mare Saare: “Klaasil on loendamatu hulk nägusid, loendamatu hulk tehnikaid, loendamatu hulk võimalusi. Tänaseni olen võlutud selle mulle omaseks saanud materjali kapriissusest ja nõudlikkusest, aga ka ootamatustest, millega ta mind ikka ja jälle üllatab. Teadmine pole ühene ja lõplik instrument klaasiga töötades. Olen õppinud klaasi usaldama. Naudin katsetamist ja spontaansust, millele järgneb pikaldane töö ihaldatud tulemuse vabastamiseks üleliigsest – lihvimine, söövitamine, graveerimine, poleerimine.”

Lõpetanud ERKI 1979. aastal klaasikunsti erialal on Mare Saare (s. 1955 Tallinnas) alates 1985. aastast töötanud tänases Eesti Kunstiakadeemias klaasikunsti osakonnas, olnud 1993 – 2018  eriala juht, praegu emeriitprofessor. Viljelnud klaasi erinevaid tehnikaid –  graveerimist, sulatustehnikaid, kuumtöötlust, vitraaži, hapesöövitust. Esinenud näitustel alates 1978. aastast nii Eestis kui väljaspool, korraldanud mitmeid erialanäitusi ja -üritusi. Alates 2016. aastast tegev Laugu Klaasikojas Saaremaal.