Aastad 1988 - 1999
Vana maja lugu
1987. aastal alustati remonti hoones Võidu tänav 24 (hilisem Karja tänav 24), mis pärast lasteaia ümberkolimist oli mitu aastat tühjalt seisnud. Sellel paigal ja hoonel on kaugele ulatuv ajalugu. Leo Randre arvates asus keskajal selles kohas Pühavaimu hospidal ja kirik. On andmeid, et 1298. aastal ordu ja piiskopi tülis hävitati pooleliolev hospidal orduväes sõdinud semgalite poolt. Tänapäeval tunti maja ka Haki kõrtsi nime all. Haki nimi ilmus sellele paigale 19. sajandi keskel, kui siin tegutses kõrts. Sajandi lõpul kuulus Haki kõrts Leopold Holmbergile (1844-1895) ja hiljem tema järeltulijatele. 1907. aastal valmis uus hoone – hotell „Central“. Eesti Vabariigi ajal pidasid kõrtsi vennad Jaansonid, keda tunti kui Haki Tõnist ja Haki Antsu. 1940. aastal maja natsionaliseeriti. Sõja lõpul lammutati kõrtsi kõrvalhooned, sealhulgas ka laadakakluste poolest tuntud 19. sajandi kõrtsihoone.
Uued võimalused
Jaanuariks 1988 oli remonditud maja teine korrus, kuhu seati sisse põhilised tööruumid – joonistamise, maalimise, kompositsiooni ja kunstiajaloo klassid. Skulptuuritunnid viidi endiselt läbi Haapsalu 9-klassilises koolis, kuna hoone esimene korrus, kuhu pidid tulema skulptuuri- ja graafikaklass, oli alles remontimata. Uued ruumid olid tunduvalt sobivamad ja neid sai kujundada vastavalt kunstikooli töö spetsiifikale. Suve jooksul seati sisse ka skulptuuri ja graafika töökojad ning remonditi esimesel korrusel asuv suur ruum, millest sai kooli oma näitusesaal. See oli ühtlasi ka esimene näitusesaal Haapsalu linnas. 1988. aasta sügisest hakkas kogu õppetöö toimuma oma majas. Muretseti uusi õppevahendeid ja seadmeid, täienes kooli raamatukogu. Lastel oli tavalise joonistamise, maalimise ja voolimise kõrval võimalik omandada teadmisi ja oskusi, mis varem näisid jäävat vaid professionaalide pärusmaaks. Sügavtrükipressi olemasolu aitas õppida tundma erinevaid graafikatehnikaid. Kipsmudelite kogu võimaldas pöörata suuremat tähelepanu õpilaste vormitunnetuse ja joonistusoskuse arendamisele. Suure keraamikaahju saamine andis lastele võimaluse tutvust teha erinevate keraamikatehnikatega ning viljeleda ka portselanimaali. Potikedral hakati õppima savinõude treimist. Koolimaja taga oli ka suur õu, mida esialgu kasutati vaid vabas õhus joonistamiseks ja maalimiseks.
1966. aasta suvel aitasid sõpruslinna Haninge kunstnikud kooli hoovi ehitada raku-keraamika ahju ja viisid läbi kursused, kus koos Haninge kunstnikega omandasid uusi teadmisi ja oskusi ka kunstikooli õpetajad. Järgmise aasta suvel sõitsid õpetajad Mai Aavasalu ja Indrek Jets raku-keraamika alasele täiendkoolitusele Rootsi. Sügisest alates oli ka kunstikooli õpilastel võimalus uut tehnikat katsetada. Nüüd hakkas kooli õuel mitu korda aastas toimuma raku-keraamika põletamine, mis andis lastele võimaluse ise aktiivselt osaleda keraamika põletamise protsessis ja näha keraamilise eseme sündi vahetult. See tööprotsess pakkus vaatemängulisust ka linnarahvale ja paljud täiskasvanudki avaldasid soovi seda õppida. 1990. aasta 11. aprillil, kunagise linnapea Hans Alveri 103. sünniaastapäeval anti Haapsalu Kunstikoolile Hans Alveri nimeline preemia selle eest, et tänu kunstikoolile oli Haapsalu vanalinnas elule päästetud üks vana maja, kus peale koolitöö on pidevalt näha olnud huvitavaid näitusi. 30.10.1992 riigi vara munitsipaalomandisse andmise aktiga nr. 06/515/02 viidi kool linna alluvusse ja tema teeninduspiirkonnaks sai Haapsalu linn.
Õppetöö korraldus
Pärast oma majja kolimist kasvas õpilaste arv aeglaselt, kuid pidevalt, lähenedes 1996. aastal juba 100 piirile. See oli ka piir, mida ruumide suurus enam palju ületada ei võimaldanud. 1997. aasta lõpuni toimus õppetöö NSVL Kultuuriministeeriumi poolt kinnitatud tüüpõppeplaani alusel koostatud õppekava ja tunnijaotusplaani järgi. 1998. aastast hakati töötama kohaliku omavalitsuse huvikooli üleriigilise õppekava alusel koostatud õppekava järgi. Esimesele kursusele võeti sisseastumiskatsete alusel 11-12 aastaseid lapsi. Õpiti joonistamist, maalimist, kompositsiooni, keraamikat ja kunstiajalugu. Valikainetena oli võimalik lisaks õppida lilleseadet, kirjaõpetust, siidi- ja portselanimaali ning fotograafiat. Õpilaste nädalakoormus I-II kursusel oli 11 tundi, III-IV kursusel aga 13 tundi. Kunstikooli lõputunnistuse saamiseks oli vaja läbida 4-aastane põhikursus, sooritada eksam kunstiajaloos ja kaitsta lõputöö. Kui kooli algaastail võeti vastu ka lasteaia-ja noorema kooliastme lapsi, siis hiljem seda enam ei tehtud, sest ettenähtud mahus õppekava omandamine ei olnu neile jõukohane ja enamus loobus üsna varsti. Kuna nooremate õpilaste ja isegi lasteaialaste hulgas oli palju kunstihuvilisi, siis avati 1993. aastal ettevalmistusklass, kuhu õppima võeti 8-11 aastaseid lapsi. Nende õppetöö koormus oli 6 tundi nädalas. Ettevalmistusklass oli mõeldud selleks, et kunstihuviline laps, kes ei olnud piisavalt vana, et teda saaks võtta I kursusele, ei jääks ilma võimalusest saada süvendatud kunstialast õpetust. Ettevalmistusklassi lõpetanud ei pidanud tingimata põhiosas edasi õppima, kuid valdav osa neist siiski jätkas õpinguid.
1994. aastal alustas tööd ka kunstiring, kuhu võeti õppima 6-8 aastaseid. Nende õppetöö koormuseks oli 4 tundi nädalas. Kuna õppida soovijaid oli rohkesti ja ruumid võimaldasid, siis avati nii ringile kui ettevalmistusklassile paralleelrühmad. Ettevalmistusklassid populariseerisid kunstiõpinguid ka poiste hulgas. Kui poisid tulevad kunstikooli nooremas koolieas, siis on suurem võimalus, et nad jätkavad õpinguid ka keskmises koolieas. Neile õpilastele, kes olid kunstikooli juba lõpetanud, loodi võimalus end veel täiendamas käia, et saada vajalikku ettevalmistust kunstialal edasiõppimiseks. 1994. aastast hakati korraldama täiskasvanutele mõeldud kursusi. Õpetati joonistamist, maalimist, graafikat, keraamikat, raku-keraamikat, siidi- ja portselanimaali. Haridusosakonna tellimusel korraldati kursusi ka üldhariduskoolide kunstiõpetajatele, kellel puudus kunstialane koolitus. Kunstis toetub loominguline protsess kolmele talale, mis on kõik eduka lõpptulemuse saavutamiseks võrdselt olulised- loomingulised ideed, tööoskused ja teadmised koos vastava kogemusega. Kunstikooli ülesandeks sai laste loomevõimete avastamine ja kavakindel arendamine, noortele kunstialaseks kutseõppeks tarviliku ettevalmistuse andmine, täiskasvanutele kunstialase enesetäienduse võimaldamine ning kohaliku kultuurielu edendamine näitusetegevuse kaudu. Põhiline suund võetigi sellele, et anda igas vanuses inimestele võimalus end kunstialal teostada. Kooli pedagoogid ei seadnud endale ülesandeks koolitada kunstnikke, vaid eelkõige kaasa aitamise igas inimeses peituva loomingulise alge avaldumisele, andes selleks vajalikke teadmisi ja oskusi. Haapsalu Kunstikooli õpetajate kaader oli algusest peale olnud kunstialase eriharidusega, kuid teisel perioodil hakkasid tooni andma just kunstialase pedagoogilise kõrgharidusega õpetajad. Kooli asusid tööle Pedagoogikaülikooli kunstieriala lõpetanud Mare Topp, Siiri Kõrv, Jaanika Kall ja kunstikooli vilistlased Indrek Jets ja Ursula Aavasalu. Kõik õpetajad olid oma ala spetsialistid ja entusiastid ning aitasid kaasa kooli kiirele arengule. Küllaltki arvestatav oli ka õpetajate loominguline tegevus – esinemine linna kunstnike üldnäitustel ning isik- ja grupinäitustega teistes linnades ja välismaal.
Meie tööd ja tegemised
Kui kooli algaastatel piirdus õpilaste tegevusvaldkond enamasti vaid õppetööga, siis nüüd seati eesmärgiks õpilastele võimalikult mitmekesise tegevuse pakkumine ja kooli tutvustamine laiemale avalikkusele. Õpilasi suunati aktiivselt osalema erinevatel kunstikonkurssidel. Vanemad õpilased said esitada oma töid konkureerimaks A. Laikmaa nimelisele õpilaspreemiale, mida anti välja alates 1991. aastast A. Laikmaa sünniaastapäeval. Pea igal aastal olid preemia võitjateks kunstikooli õpilased. See oli tunnustus õpetajate tööle ja innustamiseks noorematele õpilastele. Oma maja saamine ja sellega kaasnevad võimalused panid aluse ka kooli traditsioonide kujunemisele. 1995. aastal korraldatud kadrikarnevalist sai alguse moeshowde traditsioon. Õpilased valmistasid ise kostüümid ja lavastasid etenduse. Moeshow kujunes igal aastal oodatud sündmuseks ja õpilased hakkasid selleks juba varakult valmistuma. Alates oma näitusesaali saamisest muutusid traditsiooniks iga-aastased aruandenäitused, mille avamine toimus kooli lõpuaktusel. Kogu koolimaja muutus juunikuuks üheks suureks näitusesaaliks. Klassiruumides olid eksponeeritud rühmades aasta jooksul tehtud paremad tööd, suures näitusesaalis olid lõpetajate tööd ja keraamikatööde paremik. Õpilaste loomingut tutvustati ka väljaspool Haapsalu ja Eesti piire. Esimene suurem näitus väljaspool kodulinna toimus 1992. aasta veebruaris Tallinna Laste Loomingu Majas ja sai väga hea vastuvõtu osaliseks. 1993. aastal sai Haapsalu noorte kunstnike loomingut pealinnas näha Eesti Noorte Majas. 1996. aasta 9. – 11. mail viibis kunstikooli õpilaste delegatsioon Rootsi Kuningriigis Haninges, kus avati ka õpilastööde näitus. Näitustega esinesid ka kunstikooli õpetajad – Indrek Jets koos Tarmo Roosimölderiga Haninge raamatukogus ja May Aavasalu isikunäitusega Pa Galeriis Kyrkscholas. Alates 1996. aastast hakati korraldama isadepäeva puhul õpilastööde näitusi Haapsalus Kuke Galeriis.
Õpilastele anti võimalus korraldada ka ise kooli näitusesaalis grupi- ja isiknäitusi. 1998. aasta jaanuaris kasutas võimalust Olga Loonde, esinedes personaalnäitusega. Novembris tulid välja grupinäitusega III kursuse tüdrukud Katre Paavo, Annika Höövel ja Janika Tamsalu. 1999. aasta jaanuaris esines lõpukursus näitusega „Mobilis in mobili“.
Ohtlik maja
Kui kool oli juba kaheksa aastat selles majas tegutsenud, oli näha, et maja vajab kiiremas korras kapitaalremonti. II korruse koridorides ja klassiruumides olid põrandad aastatega järjest rohkem kaldu vajunud ja seintesse praod tekkinud. Juba enne kooli sissekolimist tehtud uuringute aruandes oli maja tehnilise seisukorra kohta öeldud, et see on avariiohtlik, aga püsib veel 10 aastat. Direktori ettepanekul tellis 1994. aastal kooli omanikuks saanud linnavalitsus uued uuringud. Ekspertiis kinnitas maja avariiohtlikkust. Teravamalt kui enne kerkis üles koolihoone kiire kapitaalremondi vajadus. Linnavalitsus tellis küll Kommunaalprojektilt hoone remondiprojekti, kuid maja saatus jäi endiselt lahtiseks. Kuna kapitaalremont oleks nõudnud linnalt mitu miljonit, hakati aktiivselt kooli ümberkolimise võimalust otsima. Samal ajal, kui koolile uusi ruume otsiti, õppetöö selles majas jätkus. Varingu vältimiseks viidi II korruselt ära kooli raamatukogu ja tehti tühjaks kompositsiooniklass. Linnavalitsus pakkus uusi ruume Põllu tänava lasteaeda.. Selline lahendus aga kooli töötajaid ei rahuldanud. Lasteaed asus äärelinnas ja see oleks tähendanud kooli linna kultuurielust kõrvale tõrjumist.
1999. aasta jaanuaris tegutses Haapsalus jälle süütaja. Enne tabamist jõudis koolipoiss süüdata kaks kooli ja kaks elumaja. 6. veebruaril sai süütaja käe läbi kannatada ka kunstikooli II korruse koridor ja üks klassiruum. Kahju oli õnneks väike ja õppetöö jätkus juba kolmandal päeval pärast põlengut. Näitusesaal sisustati klassiruumideks ja kogu õppetöö hakkas toimuma I korrusel. 1999. aasta kevadeks oli selge, et maja kapitaalremont käib linnale üle jõu ja kool sinna kauemaks jääda ei saa. Kunstikoolile leiti uued ruumid vanalinnas peatänava ääres asuva maja II korrusel. 1999. aastal lõpetas kooli 16. lend, 7 õpilast. Need olid ka viimased lõpetajad selles majas. Aastatel 1988-1999 lõpetas kooli 103 õpilast. Poisse oli nende hulgas 17. Kõige suurem oli 12. lend, 22 õpilast. Järgmisel, 1995. aastal lõpetajaid ei olnud.
